Mööda suuremaid maanteid sõites on sügise saabudes üha suurem tõenäosus kohata suuremaid ja väiksemaid metsloomi. Kuigi tihti on kokkupõrked raskesti välditavad, on zooloog Lauri Kleini sõnul nii mõndagi, mida liiklejad saavad ise ära teha.
Gjensidige kindlustuse andmetel juhtub enim õnnetusi just kokkupõrkel suurulukitega, kellega tekivad paratamatult ka suurimad kahjud. “Auto esituled, kaitseraud, esivõre, mootoriruumi sisemised elemendid ja radiaator vajavad tihtipeale õnnetuse tagajärjel välja vahetamist. Kõige valusamalt lõpevad kokkupõrked põdraga, kus kannatada ei pruugi saada mitte ainult auto, vaid ka reisijad,“ kommenteeris Gjensidige esindaja Denis Nikolajev.
Kokkupõrkel loomaga küündivad kahjud tuhandetesse eurodesse. “Tänavu aasta suurim kahju oli 8000 eurot, mil toimus kokkupõrge põdraga. Selle ja eelmise aasta jooksul on hüvitatud kahjude eest autojuhtidele kokku ligi veerand miljonit eurot,“ rääkis Nikolajev.
Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Rauno Veeroja sõnul hukkub suurulukitest selgelt kõige enam liiklusõnnetustes metskitsi. “2021/2022 jahiaasta statistilistes aruannetes olid jahipiirkondade kasutajad märkinud kokku 3689 liikluses hukkunud suurulukit, sh 3335 metskitse, 196 põtra, 119 metssiga, 21 punahirve, 9 ilvest, 6 karu ja 3 hunti,” rääkis ta.
Millest on loomade teele sattumine tingitud?
Põhjuseid, miks loomad teedele eksivad, on zooloogi, maastikuökoloogi ja looduskaitsja Lauri Kleini sõnul mitmeid. “Kõige ettearvamatum on loomade liikumine siis, kui neile peetakse jahti, sest sel ajal põgenevad nad tihti teid pidi, mida ei ole võimalik ette prognoosida.
Samuti ei ole hästi prognoositav noorloomade liikumine, kes iseseisvuvad ja kodust lahkuvad,” rääkis zooloog. Loomade liikumisviis on aga Kleini sõnul prognoositav rännetest suviste ja talviste elualade vahel. “Selleks, et loomade liikumapanevaist teguritest hästi aru saada, tuleb vaadata peeglisse.
Ka inimene liigub poodi toitumisretkele, suvel maakoju ja talveks taas linnakoju ning kui talle hakatakse jahti pidama, näiteks sõja korral, siis ta põgeneb,” selgitas ta. Kleini sõnul on ulukite aktiivne liikumine suuresti tingitud ka inimtegevusest. “Kui looma või ka inimest tema tavapärases elupaigas mingi tugevalt häiriva tegevusega segada, siis läheb ta liikvele, et otsida uus ja rahulikum elupaik. Üldiselt on see aga sarnane põgenemisega, ainult enamasti vähem hirmul olev põgenemine.”
Samuti tekitab ulukile stressi võõrasse keskkonda sattumine, näiteks linn või mõni muu öösel eredalt valgustatud koht. Samuti häirib neid sarnaselt inimestele kõva müra ning järsud paugud.
Mida saavad liiklejad ära teha?
“Esimese asjana palun arvestada neil, kelle käes on rool, et ulukitel on alati peatee, sest inimene on oma tehistaristu rajanud nende aastatuhandeid kasutusel olnud rohetaristu sisse, mitte vastupidi,” sõnas Klein. Ta soovib inimestele südamele panna olulist asjaolu. “Palun ärge muutuge masinaks, kes jälgivad ainult kiirusepiirangu märke ja kiiruskaamerate asukohti, vaid hoidke kiirus sellisena, et vajadusel jõuate pidurdada ja peatuda, kui teie juhitava sõiduki teele jookseb uluk. Arvestage, et kuigi inimesed otsustavad paljude asjade üle, olete ja jääte te endiselt sõltuvaks loodusest ja osaks ökosüsteemist,” sõnas Klein.
Maastikuökoloog soovitab võimalusel vähendada sõidukiirust allapoole lubatud piirkiirust, seda eriti metsavahelistel lõikudel, ulukimärkide piirkonnas ning halva nähtavusega. “Jälgige pingsalt teeservi, sest loomade silmad peegeldavad hästi autotulede vihkudes,” soovitas Klein.
Nikolajev toob ka välja, et liiklusõnnetuste kõige raskemad tagajärjed on üldjuhul siis, kui kogenematud juhid püüavad vältida kokkupõrget loomaga ega kontrolli autot. “Kõige sagedamini sõidab auto sellistel puhkudel teelt välja, vastu puud, paiskub ümber või väljub vastassuunavööndisse,” tõdes kindlustusandja.
Liiklusõnnetuste vältimiseks soovitab Nikolajev autojuhtidel hoida pikivahet ja arvestada sellega, et loomad tajuvad kiirust oluliselt halvemini kui inimesed. “Kui märkate teel looma, vähendage kiirust või peatuge, et loom saaks teelt eemale liikuda. See vähendab ka tõenäosust, et segaduses loom liigub ettearvamatult,” ütles kindlustusandja.
Nikolajev tõdeb, et kahjuks pole aga siiski alati võimalik kokkupõrget vältida. “Oluline on jääda kohale ja alati teavitada Keskkonnainspektsiooni numbril 1247 või häirekeskust numbril 112 vigastatud või hukkunud loomast. “Kaskokindlustuse juhtumi registreerimiseks tuleb samuti teavitada kas keskkonnainspektsiooni numbril 1247 või häirekeskust numbril 112, seejärel olukord fikseerida ning teavitada oma kindlustusandjat. See aitab kindlustusseltsil juhtumit kiirelt lahendama asuda,” märkis kindlustusspetsialist.
arvustused
